Kõne areng on varases lapsepõlves keskse tähtsusega. Just sidus kõne realiseerib keele kommunikatiivse funktsiooni ja määrab lapse vaimse arengu taseme. Väikelaste kõne arengus on mitmeid jooni.
Eelkooliealise lapseea kõne arengu tunnused
Lapse kõne areng toimub samaaegselt mõtlemise arenguga ja on seotud tegevuse keerukuse ja suhtlemisega ümbritsevate inimestega. Esimese eluaasta laste hääle reageerimine on kõne arengu ettevalmistav etapp. Kolmest kuust alates hakkab laps kordama kuuldud helisid: üminad ("khy", "gy", "ahy"), hummid (laulab täishäälikute helisid ("ah-ah", "uh-eh").
Alates teisest poolest aastast ilmub ropendamine ("ba-ba-ba", "ma-ma-ma", "cha-cha-cha"). Nabitsemist kontrollib juba beebi kuulmine. Täiskasvanu peab saama lapse pakutavate helide kordamiseks. Sellest ajastust alates saab jäljendamisest kõne valdamise kõige olulisem vahend.
Esimese aasta lõpuks ilmuvad lapse kõnes silbid, hääldatakse koos - sõnad. Aasta vanuseks peaks laps oskama rääkida umbes 10 sõna (sealhulgas lihtsad: "av-av", "du-du" jne). Esialgu on eraldi sõnal lapse jaoks lause tähendus. See periood kestab kuni umbes poolteist aastat. Siis hakkavad lapsed kasutama kahesõnalisi fraase ja hiljem kolmesõnalisi.
Väikese lapse kõne on fragmentaarne, sisaldab lisaks sõnadele ka žeste, näoilmeid, onomatopöasid. Järk-järgult muutub kõne sidusamaks. Lapse sagedasem ja erinev suhtlemine täiskasvanute ja eakaaslastega loob kõne arenguks soodsad tingimused (sõnavara laieneb).
Kolmeaastased lapsed hakkavad alles omandama võimet oma mõtteid sidusalt väljendada, dialoogiline kõne muutub neile kättesaadavaks (vastused küsimustele). Väikelapsed teevad lause koostamisel endiselt palju vigu.
Keskmises eelkoolieas on sõnavara aktiveerimisel tohutu arenguline mõju. Laps hakkab kõnes kasutama omadussõnu ja määrsõnu. Esimesed järeldused ja üldistused ilmuvad. Laps kasutab sageli alamklausleid, ilmuvad alamklauslid (“Varjasin auto, mille isa ostis”).
Selles vanuses eelistavad lapsed küsimustele varsti vastata. Sageli kasutavad nad vastuse iseseisva sõnastamise asemel küsimuse sõnastust jaatavalt. Kõnestruktuur pole veel täiesti täiuslik (sageli algavad laused sidesõnadega: "sest", "millal"). Lapsed saavad pildilt koostada väikseid lugusid, kuid sagedamini kopeerivad nad täiskasvanu mudeli.
Vanematel eelkooliealistel lastel jõuab kõne areng üsna kõrgele tasemele. Lapsed saavad sõnastada küsimuse, parandada ja täiendada kaaslaste vastuseid. Ilmub võime eristada peamist sekundaarsest. Laps mõtleb juba kirjeldavaid ja süžeejutte üsna järjekindlalt. Võime edastada loos oma emotsionaalset suhtumist kirjeldatud nähtustesse või objektidesse pole veel piisavalt arenenud.
Ühtlase kõne õpetamise ülesanded
Väikelastele õpetatakse taotlusi sõnadega väljendama, täiskasvanute küsimustele vastama ("Kes see on?", "Mis ta on?", "Mida ta teeb?"). Samuti soovitatakse neil erinevatel puhkudel sagedamini täiskasvanute ja eakaaslaste poole pöörduda.
Nooremas eelkoolieas tuleks last soodustada vajadusega jagada muljeid, rääkida oma tegemistest. Samuti on vaja kasvatada harjumust kasutada lihtsaid etiketi vorme (tere öelda, hüvasti jätta, tänada, vabandada).
Keskmises eelkoolieas õpetatakse lapsi vastama ja küsimusi esitama. Nad toetavad soovi rääkida sellest, mida nad täheldasid ja kogesid. Selles arenguetapis jätkub etiketi reeglite väljatöötamine (peate õpetama last telefonile vastama, kohtuma külalistega, mitte segama täiskasvanute vestlust).
Vanemas eelkoolieas õpetavad nad täpsemalt ja täielikumalt küsimustele vastama, kuulama ja samal ajal vestluspartnerit mitte segama, mitte häirima. Lapsi tuleks julgustada suhtlema asjadest, mida praegu silmapiiril pole (loetud raamatute, vaadatud filmide kohta). Vanemad lapsed peaksid valdama kõnetaketi erinevaid vorme ja kasutama neid meelde tuletamata.